17. sajandi antiiksed taskukellad

Baroki täiustamine ja mehaaniline areng

17. sajandil muutusid taskukellad nii mehaaniliselt kui ka kunstiliselt keerukamaks. Korpused muutusid saledamaks ja ümaramaks, samas kui mehhanismide täpsus paranes tänu uuendustele, nagu näiteks tasakaalustusvedru. Need kellad valmistati hõbedast või kullast ning neil olid sageli keerukalt kaunistatud sihverplaadid ja graveeritud stseenid, mis olid inspireeritud mütoloogiast, loodusest või heraldikast. Repoussé (reljeefsete) tööde kasutamine väliskorpustel ja keerukas filigraantöö näitasid barokiajastu kunstipärasust. Kuigi tänapäeva standardite järgi veel suhteliselt ebatäpsed, tähistasid 17. sajandi kellad olulist sammu täppiskellade valmistamise suunas.